Kuufaas
Kuu loomine
Taevas on tühi, ja tühjus on põld. Külva pimedas seda, millel on veel vara tänaval nime kanda.
Tänase Kuu kivi
Kuufaas
Kuufaas
Kasvav sirp
Peenike sarv hoiab juba valgust ega luba veel tervet pätsi. Alatatut võib kasta, kiitlemine on varajane.
Kuufaas
Esimene veerand
Pool ketast seisab kui müür, mida juba saab katsuda. Aeg on pool valida: edasi kasvab see, mida käsi hoiab, mitte soov üksi.
Kuufaas
Kasvav kuu
Peaaegu täis, ja see „peaaegu” on töö, mitte kiitus. Sea korda see, mis juba kasvab, et täiskuu ei leiaks hooletut lauda.
Kuufaas
Täiskuu
Ketas on avatud, õu näeb seda, mis lamas poolvalguses. Täiskuu näitab, ei mõtle välja: mis küps, sellel on nimi, mis tühi — tühi ka valguses.
Kuufaas
Kahanev kuu
Valgus taganeb, ja see on koht, et asjad riiulile tagasi läheksid. Anna ära see, mis lauas oma töö juba ära tegi.
Kuufaas
Viimane veerand
Teine pool kettast palub panna maha see, mis enam hästi ei kandu. Otsus on siin uks väiksemasse tuppa, kus hingamisel on ruumi.
Kuufaas
Kahanev sirp
Jääb peenike sarv ja tuhk sellest, mis on juba ära räägitud. Puhka enne kuu loomist: tühi tass on ettevalmistus, mitte kaotus.