Päeva enne
Kaks kaevu, üks kaja
Kaks kaevu ei näe teineteist, kivi põhjas on sama. Sahtel ja uni ei leppinud kokku, aga sõna istus mõlemasse enne, kui keegi selle lauas valis.
Päeva enne
Tänane enne
Päeva enne
Tavaline kangas rebenes
Ühe hingetõmbe jooksul läheb päevariie õhukeseks ja sealt paistab nägu, mis ei jõua naabriks nimetuda. Rebend tõmbub kokku, õmblus jääb silma.
Päeva enne
Pragu, mis oli homsest vanem
Plaan murdub mitte seal, kus käsi eksis, vaid piki homset, mis juba puidus istus. Joonistatud tee on värv vanemal praol.
Päeva enne
Märk, mis ei kauple
Kell jääb seisma nimel, keda keegi tuppa ei kutsunud. Selle märgiga ei kaubelda: lind on juba aial, ja aed teab seda.
Päeva enne
Välk pilvitu katusel
Selgus tuleb liiga terav, et seda taskus kanda. Siis tuleb tagasi tavaline valgus, ja laual on asi, mida enne välku seal ei olnud.
Päeva enne
Torm, mis loeb tube
Õues on vaikne, majas loeb tuul tube. Uni katkeb, nõud seisavad, õhk on täis külalisi ilma kuueta.
Päeva enne
Hinge päev
Täna valib hinge, kummale poole uks ülejäänud aasta kaldub. Mis nüüd paindub, seda kuju mäletab puit ka pakasega.
Päeva enne
Kella vari ei tulnud lõunaks
Lõunaks ei tulnud kella vari, õu on liiga puhas. Vaikus ei ole tühi: see on sõnum, et märgid sel päeval tööle ei tulnud.
Päeva enne
Tund, mil ei tea, kes haugub
Kahe valguse vahel näeb asja ainult see, kes ei seisa ei päevas ega öös. Nähtus ei kesta nii kaua, et seda õhtusöögil ilma võltsita jutustada.
Päeva enne
Lävi oma tõmbega
Lävi hingab ise, mitte tänavalt. Külaline, otsus või tõmme kavatsusega seisab juba puul, kelluke ei ole veel löönud.
Päeva enne
Nimi veeklaasi põhjas
Nimi tuleb veega: vihm aknalaual, jõe käär, klaas, mis seisis öö üle. Suu ei kutsunud seda, põhi hoiab juba.
Päeva enne
Voodi on kaetud nimekirjata inimesele
Maja seab voodi külalisele, keda raamatus ei ole. Tool jääb võõraks, päts on pooleks lõigatud, uks ootab sammu, mida nimekiri omaks ei võta.